Tark tööotsija lisab oma CV-le soovitajad

Kristel Jalak, ilmunud: Postimees 21.06.2005

Töösoovitajate lisamine CV-le tekitab usaldusväärsust – see näitab, et inimene ei karda viidata allikatele, kust tema kohta informatsiooni koguda.

Soovitajateks peaksid olema isikud, kes tunnevad inimest ennekõike tema tööst lähtuvalt – sõbrad, sugulased ja muidu head semud soovitajaiks ei kõlba.

Uut ametikohta võiks soovitada näiteks otsene ülemus praeguselt või varasemalt töökohalt, samuti kolleegid ja äripartnerid, kes inimest tööolukorras hästi tunnevad. Seejuures võiksid inimesed olla koos töötanud vähemalt pool aastat.

Suulised soovitused

Eestis on enim levinud suulised soovitused, CVsse tuleks aga siiski lisada soovitaja nimi ja kontaktnumber. Personalijuht võtab sel puhul kontaktiga ise ühendust. Hea tava eeldab, et soovitajat on eelnevalt ka teavitatud. Iseäranis käib see mobiiltelefoni numbri avaldamise kohta – enne, kui mobiilinumber oma CVsse märkida, tuleks soovitajalt selleks luba küsida.

Enne CV ärasaatmist tuleks ka kontrollida, kas soovitajaks märgitud inimese kontaktandmed kehtivad – kui vahepeal on muutunud näiteks inimese ametinimetus või -koht, kuid kandideerijal on see jäänud kahe silma vahele, jätab see halva mulje. Kui inimene on aga kord juba loa andnud end soovitajaks märkida, pole vaja tema käest iga kord uuesti luba küsida, kui uude töökohta kandideeritakse.

Kui keegi palub teid oma soovitajaks, tuleb alati lähtuda küsimusest, kas ma tunnen seda inimest piisavalt.

Kui olete selle isikuga vähem kui pool aastat koos töötanud ja töised kokkupuuted on olnud pigem põgusad, tuleks seda inimesele öelda.

Vajalikud näited

Sellisel puhul võib ka ausalt mainida, et isegi juhul, kui saate paluja CVsse soovitajana kirja, tunnistate tema kohta pärivale personalijuhile, et ei tunne kõnealust inimest eriti hästi.

Kui personalijuht soovitajale helistab ja kandidaadi kohta küsib, tuleks soovitajal esmalt selgitada, kuidas toimusid tööalased kokkupuuted, kui sagedased need olid ning millises rollis töö toimus – ülemuse-alluvana või kolleegidena.

Hea soovitus ei sisalda emotsioone, vaid inimese käitumise kirjeldust. Päris mõttetu on soovitus, milles esinevad suured sõnad, à la ta oli suurepärane kolleeg ja me saime väga hästi läbi. Pigem väärivad märkimist olukorrad, kus inimene näitas üles innukust ja nupukust. Paljud näited sisendavad usaldust.

Personalijuhil omakorda ei tasu soovitajate poole pöörduda enne, kui kandidaat on juba välja valitud – võimalik, et eelmised ülemused ei tea veel inimese lahkumisest.

Samuti tasub tööotsijat teavitada, kui tema tausta soovitajate kaudu kontrollima hakatakse. Tööintervjuul võib täiendavalt küsida, kes peale CVsse märgitud soovitajate võiksid inimest töötajana iseloomustada.

Tasapisi hakkavad aga levima ka kirjalikud soovitused, mida ennekõike kasutavad rahvusvahelised ettevõtted. Töötaja saab kirjaliku soovituskirja harilikult töölt lahkudes ja esitab selle hiljem järgmisele ametipostile kandideerides.

Soovitaja võiks:

  • olla koos soovituse palujaga koos töötanud vähemalt pool aastat
  • rääkida uuele personalijuhile töistest kokkupuudetest
  • tuua võimalikult palju näiteid töösituatsioonidest
  • hoiduda vestluses personalijuhiga emotsioonidest